Sümptomid

Väljavõte Eesti Neuroloogide ja Neurokirurgide Seltsi poolt koostatud ravijuhendist.

Esmassümptomid

SM haigestumise alguseks loetakse esmassümptomite teket (McDonald et al, 2001). Esmased SM iseloomulikud sümptomid on kõige sagedamini seotud tundlikkuse häiretega, nägemishäiretega ja liikumishäiretega (Paty et al, 1998, lisa 2). Kui esmassümptomite tekke ajal tehtud peaaju MRT uuringul ilmnevad kolded, mis ei seleta neuroloogilist leidu, siis tuleks diagnoosida muu äge täpsustatud dissemineeritud demüelinisatsioon (G 36.8) ja inimest tuleks käsitleda vastavalt McDonaldi diagnoosikriteeriumitele.

Hilisemal SM diagnoosimisel tuleks käsitleda esmassümptomeid retrospektiivselt esimese ägenemisena (McDonald et al, 2001). Kui esmase demüelinisatsioonikoldele viitava leiuga patsiendil kliiniliselt mitteavalduvaid koldeid ei visualiseeru, siis tõenäosus, et patsiendil kujuneb välja 5 aasta jooksul SM, on väike (vt lisa 4) (Beck et al, 1993).

SM alatüübid

SM diagnoosiga inimestel võib eristada nelja erinevat haiguse kulu tüüpi (Goodin et al, 2002). Igal visiidil peab neuroloog lisama diagnoosile alatüübi.

  1. Ägenemiste ja remissioonidega SM
  2. Sekundaarse progresseerumisega SM
    1. Ägenemistega
    2. Ägenemisteta
  3. Primaarselt progresseeruv SM

Ägenemised

Ägenemised on SM-ile iseloomulikud. Ägenemise korral tekib või lisandub neuroloogiline(sed) sümptom(id), esineda võivad nii subjektiivsed sümptomid kui objektiivne leid, mis püsib vähemalt 24 tundi (k.a Lhermitte sümptom jt viited kesknärvisüsteemi (KNS) kahjustusele) (McDonald et al, 2001, lisa 3). Ettevaatlik tuleb olla ägenemise diagnoosimisega, kui puudub muutus neuroloogilises leius (E) Ägenemist ei saa diagnoosida siis, kui neuroloogiliste sümptomite süvenemine on seotud muude põhjustega (näiteks uroinfektsioon, palavik) (McDonald et al, 2001). Uue ägenemise diagnoosimiseks peab esimese ja teise ägenemise alguse vahel olema vähemalt 30 päeva (McDonald et al, 2001, lisa 3).

Progresseerumine

Progresseerumine on neuroloogiliste sümptomite süvenemine ägenemiste vahelisel perioodil. Primaarselt progresseeruva kulu korral ei ole mitte ühtegi neuroloogiliste sümptomite taandumisega haiguse episoodi ning SM sümptomid on süvenenud vähemalt aasta jooksul (McDonald et al, 2001). Sekundaarseks progresseerumiseks loetakse järk-järgulist haigussümptomite süvenemist, kui varem on esinenud vähemalt üks ägenemine (Paty et al, 1999).