Meie lood

Lugu nr 1

Mina olin 19 kui sain diagnoosi.

Alguses oli hirm väga suur, kuna ei teadnud mida see haigus endast kujutab ja kuidas tulevik kujuneb. Mul algselt oli süstiravi aga kuna oli hirm süstale ees ja kogu see protsess hakkas mentaalselt mõjuna, siis loobusin sellest. Peale süstitava ravi loobumist, tuli ka arsti vahetus. Uus arst soovitas esimese rohuna Aubagio, mida sai mitu tarvitatud. Umbes 1,5 aastat tagasi tuli taas rohu vahetus – Tecfidera. Mingeid hulle kõrvalnähte mõlema tablettidega pole olnud, olen olnud valikutega rahul.
Haiguse hirmude ületamisega olen käinud mitme erineva nõustaja juures. Alguses ei suutnud leppida sellega aga nüüd on parem ja elan oma elu päev korraga ja ei karda tuleviku.
Minu perekond on haigusesse hästi suhtunud aga kahjuks on ka neid, kes sellesse hästi ei suhtu. Minu abikaasa perekond suhtub väga põlgavalt. Nende jaoks on see haigus väljamõeldud, pole tõene ja mul on see selle pärast, et tähelepanu saada. Suhtumine minusse on muutunud ja viimased 2 aastat pole minuga räägitud ja ei kuulu enam perekonda. Ja osad ka sõbrannad arvavad samamoodi.
Tööandja suhtumised on nii ja naa. Osad nõuavad kohe oma tervise probleemide välja rääkimist ja ütlevad, neil on õigus nõuda aga on ka neid, keda see väga ei huvita.
Igapäevane olek on nii ja naa. Oleneb täiesti päevast. Mõnipäev on väga hea olla, teinepäev ei tahaks voodist ka üles tõusta.